Omandatud hüperparatüreoos on  kutsikate ja kassipoegade valest toitumusest tingitud haigus mis  iselomustub loiduse, värinate ja lonkamisega. Haiguse kliinilise pildi väljakujunemine võib toimuda järsult (väsimusmurrud) või pikkamisi.

Haiguse tekkepõhjuseks on madala kaltsiumisisaldusega dieet, näiteks toitmine veise- või kanalihaga. Säilitamaks tasakaalu veres sisalduva kaltsiumi ja fosfori vahel suureneb kõrvalkilpnääre ning hakkab tootma rohkem parathormooni mis omakorda soodustab osteoklastide resorptsiooni, teisisõnu, Ca/P suhte normaliseerimiseks suunatakse verre luustikus sisalduv kaltsium.

Organismi püüdluse tõttu säilitada vere kaltsiumisisaldust on vereanalüüsid sageli patoloogilise leiuta ning diagnoos määratakse anamneesi ning röntgenülesvõtetel nähtavate ilmekate luuliste muudatuste põhjal. Sageli on kontrastsus luude ja pehmete kudede vahel normaalsest vähesem, toruluude kortikaalosa on õhenenud ning esineda võivad väsimusmurrud. Seisundile on iseloomulikud ka muudataused lülisambas. Lülikehadel esinevad kompressioonmurrud võivad põhjustada parapareesi või parapleegiat. Selge neuroloogilise puudulikkuse korral on prognoos looma tervistumisele kahtlasest lootusetuni.

Ravi täiendava kaltsiumi manustamise või D-vitamiiniga ei ole soovitatav. Sageli piisab dieedi korrigeerimisest, et saavutada patsiendi seisundi kiire parenemine. Väsimusmurdude korral rakendatakse tavaliselt puurirežiime ning ravi NSAID-idega.

Peale sobivate dieetide rakendamist ning luuliste muudatuste paranemist saavutatakse peaaegu alati (välja arvatud neuroloogilised juhtumid) looma täielik  tervistumine.